Kui luuakse uus ettevõte, siis peab see kellelegi kuuluma. Osanikke peab olema minimaalselt üks ja selleks saab olla füüsiline isik või mõni teine juriidiline keha (mis lõpuks ikkagi kuulub ühele või mitmele inimesele). Esmakordselt ettevõtlusega alustades pööratakse küll osalustele ja nende suurusele tähelepanu, kuid kuna alustades otseselt midagi jagada ei ole ja osapooled saavad üksteisega hästi läbi, siis suudetakse osaluse oskamatu jagamisega endale tulevikus palju peavalu tekitada. Käime järgnevalt üle need erinevad stsenaariumid ning nendega kaasnevad boonused ja miinused.

Võimalus 1: 100% osalus, 1 osanik

Väga lihtsasti arusaadav. Kui omad üksinda oskuseid ja ressursse, et soovitud viisil teenust või toodet pakkuda, siis jääb sulle ainuõigus ka iga otsuse langetamisel ja edu korral ka teenitud tulule. Isegi kui kõiki vajalikke kompetentse ei ole, siis tasuks mõelda ja arvutada, et ehk on nende pädevuste teenusena ostmine või vajaliku töökoha loomine keskpikas perspektiivis soodsam. Ettevõtlusega alustades tundub kellegagi koos tegemine turvalisem ja kui tegemist on kogemustega ettevõtjaga, siis ilmselt ongi, aga soovitame vajaduse hoolega läbi mõelda. Milliseid ressursse ja pädevusi alustades vajad ning millised suudad neist ise katta?

Võimalus 2: võrdne osalus, 2-4 osanikku

Väga levinud viis ettevõtlusega alustada on teha enda sõbra, töökaaslase või tuttavaga ettevõte 50:50 osalusega. Harvem 4 osanikuga ettevõte, kus kõigile kuulub võrdne veerand. Võrdne osalus tundub kõige ausam ja nii on kõik osanikud samas olukorras. Olgu kohe öeldud, et võrdse osaluse puhul on tegemist kõige riskantsema ettevõtte struktuuriga, mis võib lõppeda ummikus, millest osanikud enam omal jõul välja ei tule ja ega keegi appi ka ei tõtta. 50:50 osalus tähendab, kui üks osapool ütleb JAH ja teine osapool ütleb EI, siis midagi ei juhtu. Põhjuseid, miks selline patiseis tekkima kipub, on lõputult. Oluline siinkohal ei olegi, kas see tekib esimese aasta jooksul või pärast 15 aastat kestnud viljakat koostööd ja koos organisatsiooni ülesehitamist. Soovitame võrdseid osaluse jagamisi vältida. Küll aga on võimalik kokku leppida nii, et kuigi osalused ei jagune võrdselt, siis näiteks dividendimakseid või kasumit jagatakse võrdselt. Järgnevates lõikudes toome näiteid, milline osaluse jagamise viisid on tervislikumad ja ajas jätkusuutlikud.

Võimalus 3: enamusosalus, 2-4 osanikku

Kõige tervislikum ettevõtte struktuur kujuneb vajaduse ja väärtuse põhiselt. Näiteks, kui alustaval ettevõtjal on olemas valdkondlikud teadmised ja kogemus ning vettpidav äriplaan, kuid selle elluviimiseks puuduvad rahalised vahendid, siis üks levinud viis on kaasata investor või investorid, kes saavad ettevõttes osaluse. Lisaks võib olla vajadus valdkondlik ekspertiis kaasata läbi võtmetöötaja (näiteks tootmisjuhi), kelle ettevõttega sidumiseks on osaluse pakkumine kindlasti üks võimalus. Kui ettevõtja jagab selliselt 30-40% osalust investori(te) ja võtmetöötajate vahel ära, säilitades enamusosaluse, võib kirjeldatud ettevõtte struktuuri pidada tugevaks ja jätkusuutlikuks.
Markeerida võiks ka seda, miks peaks investor vähemusosaluse vastu olema nõus äritegevuse käivitamist finantseerima? Vastuseks võib aga küsida ka teistpidi, miks peaks ettevõtte vedaja ja arendaja olema motiveeritud seda pikas perspektiivis tegema vähemusosaluse eest? Investori algupärane eesmärk investeerimisel on sisse pandud raha kasvatamine. Ainus viis seda kasvu saavutada on läbi järjepideva äritegevusse panustamise. Seetõttu on ka investeeringu kaitsmise huvides hoida juhtkond motiveeritud ja südamega just selle ettevõtte juures. Kui investor pakub vajalikku summat 50% või isegi enamusosaluse eest, siis soovitame edasi otsida, kuigi sellises olukorras olles on ettevõtjal seda kindlasti väga keeruline teha. Mida kogenum on investor, seda parema meelega lepib ta vähemusosalusega.

BOONUSED

Päriselu näide kirjutaja isiklikest kogemustest osaluse jagamisel ja osanike valikul.

Masterplaan.ee – 50:50 osalus, mis napilt maksis sõpruse

Asutasin enda esimese ettevõtte, mis tegeles äriplaanide koostamisega, 22-aastaselt. Ühtegi vajadust kedagi kaasata ei olnud, kuid sellest hoolimata registreerisin koos hea sõbraga osaluse 50:50. Algse idee järgi oleks ka tema hakanud äriplaane koostama või kliendikohtumisi läbi viima ja sisendinfot koguma. Praktikas oli seda raske teha ja nii kirjutasin mina äriplaane ja tema tegeles hoopis kasutatud autode maaletoomisega. See, et olin äriplaanide koostamisega sisuliselt üksi, aga kokkuleppe kohaselt pidanuks saadud tulu võrdselt jagama, tekitas noores inimeses selgelt frustratsiooni. Hakkasime üksteist juhtima ja õpetama. Sellega kaasnev tülitsemise ja leppimise vaheldumine jõudis aastaga sinna, et otsustasime kaks tegevust lahutada, joone vahele tõmmata ja eraldi edasi minna. Mõlemad osapooled võitsid sellest nii äriliselt kui ka meie omavahelised suhted taastusid ja on säilinud tänaseni.

Kas kaasosanikud peaksid olema sõbrad, kolleegid või tuttavad ehk inimesed keda usaldad?

Äriplaane kirjutades puutume pidevalt kokku alustavate ettevõtete ja ettevõtjatega. Selgelt on välja kujunenud muster, et alustava ettevõtja ootused kaasosanike suhtes erinevad kogenud ettevõtja omadest. Alustades otsitakse teekonnale kaaslast, kellega ennekõike oleks tore koos asju ajada ja keda võiks usaldada. Kogenud ettevõtja otsib selgemalt pädevusi ja ressursse, mida edu saavutamiseks vaja on. Kaasosanike iseloom või meeldivus muutub seejuures teiseseks, kuid on siiski oluline. Kaasosanike valiku alused ei ole samad nagu perekonna loomise alused. Pigem võiks kaasosanike valikul lähtuda näiteks lennuki pardameeskonna komplekteerimisest, kus on kandev roll nii lennujuhil, mehhaanikutel, pilootidel ja stjuardessidel.